Vanimad teated tantsimisest Eestis

     Ristiusueelsest ajast puuduvad täpsemad andmed eesti tantsude kohta. Nii esivanemate kui loodushingede austamise keskme moodustas püha metsasalu – hiis, milles toimusid mitmesugused ohvritalitused ja palvepöördumised, võib-olla ka tantsuliikumisi sisaldavad toimingud. Tantsimised ürgajal võisid olla seotud ka pööripäeva pidustustega. Suvise pööripäevapeona on tänaseni tuntud jaanipäev.
     Eesti tähtpäevad ja muud kombed on mõjustatud ka teiste euroopa rahvaste tavadest ning keskaegse ristiusu sätetest, mis põimusid rahvaomase mõtteviisi ning kombestikuga. Ka Eesti vanemates rahvatantsudes on ilmselt ka mitmeid rahvusvahelisi jooni, sest tantsu levimist ei takista keelepiirid.
     Esimene kirjalik märge eestlaste tantsulisest liikumisest pärineb 12. saj. Saxo Grammaticuse kroonikast “Gesta Danorum”, kus vihjatakse sõdalaste rütmilisele liikumisele tapluse eel.
     Sigivusmaagia ühendust tantsu ja muude pidutsemistega näeme kõige selgemalt seoses metsiku (Lääne-Eesti viljakushaldjas) kultusega, mille kohta on teateid Lääne-Eestist 17. saj. lõpust (vt. R. Põldmäe ja H. Tampere „Valimik eesti rahvatantse”, 1938).