Murrang 18. sajandil

     Tõenäoliselt tekkis suurem muutus eesti tantsukultuuris 18.–19. sajandil. Sellal hakkas levima uuemaid tantse Euroopa meelelahutusliku tantsuvara eeskujul, mida alates 15. sajandist kujundasid rahvusvahelised moevoolud.
     Muutused tantsukultuuris olid tingitud ajaloolisest arengust. Usupuhastus 16. saj. algul ei toonud Eestisse algul järske muutusi, sest see teostus kõigepealt linnades ja aadli hulgas. 17. ja 18. sajandil peeti veel paganlikke riitusi, kus ohverdati, söödi, joodi ja tantsiti vanal kombel.
     Suure murrangu meie maa elanikkonna arengus põhjustasid aga 18. sajandi algul puhkenud Põhjasõda ja sajandi teise poole kokkupuuted Lääne-Euroopa kultuurikeskustega. Pärast sõda tekkinud uued usuvoolud halvustasid talupoeglikku elamislaadi. Nende mõjul muutus kohati häbiväärseks laul ja tants – kogu ilmalik vaimulooming. Hoolimata pärssivast usuliikumisest jäi aga rahvaomane kultuur oma põhiosas püsima.
     Huvitavaid märkmeid 18. saj. olustiku kohta võime leida August Wilhelm Hupeli raamatu “Topograafilised teated” II köites (“Topographische Nachrichten...”, 1777), kus iseloomustatakse ka eesti rahvatantsu.
     Rohkesti ülestähendusi eesti muusika kohta on teinud matkaja ja riigiametnik Heinrich Johann Schlegel, kes viibis Eestis 1780. aasta paiku ning kirjeldas üsna üksikasjalikult nähtud rahvatantse.