Vanemad rahvatantsud

     Eesti rahvatantsud jagatakse liikideks, arvestades liikumise iseloomu, osavõtjate hulka ja paigutust. Üldjoontes vastab see ka tantsude ajaloolisele arengule.
     Eestis kuuluvad ilmselt kõige vanemate tantsuliikumiste hulka sõõr ja rida (ehk voor), kus liigutakse lihtsate sammudega. Niisugused tantsud on vanematele tantsudele omase avatud vormiga – tantsust osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise (tantsust lahkumise) hetk on vaba. Juhttantsija või tantsupaar näitab teistele ette liikumissuuna või järgneva tegevuse. Seega sõõr- ja voortantsud sobivad rohkele osavõtjate hulgale ega nõua erilisi oskusi. 
     Väga ürgsed on ilmselt  imiteerivad ja akrobaatilised tantsud, esitatud üksi või kahe-kolmekaupa. Need sisaldavad mitmeid maagilistele sigivustantsudele iseloomulikke jooni. Selliseid tantse tantsisid enamasti mehed omavahel, sageli “piduses olekus” siis, kui naised ja lapsed olid juba magama läinud. Mehed püüdsid oma liikumisega teiste tantsude peidetud erootikat jämedalt jäljendada. Näiteks kalduti groteski, tantsides ühel jalal hüpates ja teist tõrrel hoides. Seejuures ümber tõrre liikudes visati järk-järgult riideid seljast. Imiteeriv tants Targa rehealune, mida hiljem teatakse ainult naiste tantsuna, oli algselt meestetants.