Tantsu funktsioone ühiskonnas

     Tantsu kujundikeel ja funktsioonid kujunesid välja juba inimsoo algusaegadel. Tantsukujundite (liigutuste, liikumiste, asendite) aluseks on inimese tundeid ja sisemisi rütme väljendavad loomulikud kehaliigutused, samuti mitmete loodusobjektide ja tegevuste (lindude-loomade, töö, võitluse) jäljendamine.
     Tantsu funktsioon on emotsionaalne eneseväljendus ning vahetu, aga ka rituaalne suhtlemine teiste inimeste ja üleloomulike olenditega.
     Inimesel oli ja on vajadus oma elamusi, peamiselt rõõmutunnet, väljendada kehaliigutuste abil. See aitab vabaneda ka sisemistest pingetest. Uuemal ajal ongi tantsu peamiseks ülesandeks jäänud meelelahutus ja suhtlemine.
     Niisamuti on tants aidanud arendada ja näidata keha ilu, osavust ja liikuvust. Oma keha võlude ja võimete näitamine on oluline paarissuhete loomiseks, loodusrahvaste seas on see olnud väga tähtis ka enne sõja- või jahiretke.
     Tants – nagu muusika üldse – suudab inimesi omavahel lähendada ja ühendada. Seega on tantsimine oluline kahe inimese lähisuhete loomiseks ja kinnitamiseks. Tants võib olla ka terve suguvõsa ühiskondlik kooshoidja ning ühiste soovide ja tunnete võimas väljendaja.
     Tantsimisel arvati olevat tugev maagiline mõju ümbritsevale maailmale. Kuigi liikumine seostub otseselt kehaga, on väga oluline ka tantsimise vaimne pool – hingestatud keha väljendusrikas, mõningates kultuurides koguni selgeid sümboolseid tähendusi omav kujundikeel. Eestis on jälgi algselt viljakusmaagilistest tantsudest pulmakombestikus (pruutpaari valss) ja mardi-kadrikombestikus.
     Mõne olukorra järgi ilmneb, et tantsimise võimalus on olnud mõnes mõttes „kaup”, otsene või sümboolne väärtus. Näiteks Eestis oli kohati kombeks, et iga mees maksis pulmas pruudile temaga tantsimise eest – nõnda oli tantsimine osa pruudile rahakogumise kombestikust. Niisamuti oli söögi, joogi ja tantsuga pidu talgulistele tasuks talgutöö eest.