Stabiliseerumine 1956 – 1970

     Aastaisse 1956–1970 jääb rahvatantsuliikumise stabiliseerumine, iseseisvumine ning laste ja  noorte tantsupidude sünd. Eesti kõikides rajoonides tõusid esile rahvatantsualast tegevust juhtivad isikud või isikute grupid.

     Tallinnas: Ullo Toomi, Alfred ja Niina Raadik, Salme ja Ott Valgemäe, Nelli Uustalu, Olga Kallas jt;
     Tartus: Linda Malviste, Kusta Rodima ja Helju Mikkel;
     Pärnus: Naima Ebrok, Ilka Tomingas, Õie Vaarak, Elvi Feldman;
     Narvas: Suren Arutjunjan;
     Kohtla-Järvel: Inna Malva, Arved Salupere, Sanja Maksjutova.

     Maakondade tantsujuhtide tuumikust kujunes hilisem vastutavate instruktorite võrk:
     Helmi Hindrikus (Harjumaa), Maret Kõmmus, Linda Hanspiik (Hiiumaa), Aleks Raja, Heino Müls (Jõgeva), Meta Dolmatova-Tamm, Maie Opkaup, Annika Iin (Saaremaa), Helmi Uibopuu, Ly Tammel, Linda Raus (Rapla), Erna Kaasik (Paide ja Türi), Leonide Viires, Ellen Veersalu- Urbus (Rakvere), Eevi Koppelmann (Tapa), Maie Orav (Väike- Maarja, Rakvere), Minni Vähi (Valga), Helju Müürsepp ja Helgi Noormets (Võru).

     1956. aastal  toimus Moskvas Eesti kirjanduse ja kunsti dekaad, kus tuli eriti säravalt esile Helju Mikkeli rahvakunstiansambel Tartu ülikoolist. 1956. aastal pandi alus Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupeole Gaudeamus, millest esimene toimus Tartus.
     1957. aasta tõi iselaadse konkursi – valmistuti VI ülemaailmseks noorsoo ja üliõpilasfestivaliks Moskvas.