Torupill

Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt. Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist.
      Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja rannaäärsetel aladel harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, ka koera- või kitsenahast. Tuulekotil oli kolm auku, millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust putke (napi) kaudu. Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega, kadaka- või männioksast valmistatud toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud pilliroost piuk. Sõrmeavasid oli tavaliselt 6. Olulist osa etendasid torupilli burdoonid ehk bassitorud. Neid oli 1 kuni 3 ja nad olid samuti varustatud pilliroost piukudega.
     Torupilli kasutati nii pidudel kui muudel rahvakogunemistel. On üleskirjutusi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele olid määratud mõisas isegi nn. torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
     Tänapäeval on hakatud torupilli taas mängima ning seda õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, huvikoolides ja kõrgkoolis.