Lõõtspillid

      Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. See oli 1821. aastal sama meistri poolt leiutatud suupilli edasiarendus. Pillil oli kolmnurkne lõõts ja välimuselt meenutas see lahtikäivat raamatut. Sellisel lõõtsal võis mängida meloodiat, saatebasside nuppe ei olnud. Neid primitiivseid pille valmistati lastele mänguasjadeks.
      Mõned aastad hiljem avastas selle pilli Viini orelimeister Kirill Demian. Oma töökojas konstrueeris ta sellise lõõtspilli, mille põhikuju on kasutusel tänapäevani. Pilli hakati mängima põlvedel, selle ühel otsal olid meloodianupud, teisel nupud saate mängimiseks. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Demian pani iga nupu alla kaks erineva helikõrgusega keelekest, mis olenevalt lõõtsa liikumise suunast andsid erineva noodikõrguse. See võimaldas suhteliselt väikese pilliga mängida suurema ulatusega lugusid. Lõõts sai väga kiiresti populaarseks ja levis üle maailma. Sellest on arenenud palju erinevaid lõõtsaga instrumente, nt. concertina, bandoonium, akordion, bajaan, karmoška jne.