Jaanituli vanasti

Russowi kroonikas (1584) leidub lõik jaanitule kohta, õigemini – pööripäevapühade kohta. Jutt on 16. sajandi keskpaigast. Sellal kuulus suvealguse tähistamine enam kui ühele tähtpäevale. Märgitud on viidipäeva (15. juuni), peeterpaulipäeva (29. juuni) ja heinamaarjapäeva (2. juuli).

“Ei ole ka võimalik lühidalt jutustada, mis hirmus lugu siin ka püha Jaani tulega oli. Sest neil kolmel ööl: püha Jaani, Peetri-Paavli ja Maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kõigel maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja karati kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid.”

Teises samalaadi kirjelduses viidipäeva ning jaanipäeva kohta on pikemalt peatutud vahakujukeste panemisel ohvriannina Pirita kloostri altarile (klooster hävitati venelaste poolt 1577. a.).

“Siis toodi sinna ka mitu lasti õlut Tallinna linnast ja kõigist kõrtsidest ja küladest ümberkaudu. Ja kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma ohvrid, vahast tehtud küünlad, hobused, härjad, vasikad ja lambad altarile olid pannud, et nende loomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised ka ühe killingi või penningi kolm korda ümber pea ja viskasid siis altarile ja läksid minema.”

Kirjeldus jätkub krooniku halvustava vihjega talurahva aadressil: nende meelest olevat tegemist jumalateenistusega. Niipea, kui ohvriand viidud, alustati laulu, tantsu ja karglemisega, saateks “suur jörin suurtest torupillidest”.

Vanasti peeti jaanipidu ka mõisates, ja mitte üksi mõisateenijatele, vaid ka ümberkaudsete külade elanikele. Selleks puhuks pruuliti rohkesti õlut. Meelelahutuste seas olid olulisel kohal mitmesugused jõu- ja osavusmängud: kotisjooks, köievedu jts. Üks mõisapidude harrastusi, mis talurahvale siiski omaseks ei saanud, oli eseme äratoomine sileda posti otsast.

“Jaaniõhtuti korraldas Sangaste krahv alati lossis peo. Pandi püsti pikk post, posti otsa laud, laua peale igasugused asjad: mänguasjad, püssid, noad, maiustused, kes ronis posti otsa, võis võtta ühe asja, mis kõige rohkem meeldib. Teised ronisid poolde posti, mõni hädaga ka üles. Üks noormees käis 3–4 korda. Mõisnik läks juurde, katsus püksisääri, need olid tõrvaga koos. Ütles. “Sulle küllalt, las teised ronivad.”” (Sangaste, 1966) Redeliga viidi posti otsa veel rahakotte, kaelarätte, põllesid, tubakakotte. Sangaste krahv Berg oli talurahva seas lugupeetud, tema lossis tavatseti käia ka mardi- ja kadrisandis.

Tantsudest on nii mõisa-jaanitulel kui seltsimajade jaanipidudel nimetatud polkat, padespaani, leilendrit, valtserit, krakovjakki. Jooksu- ja tagaajamismängudest on eelistatud “Tagumist paari”.