Kultuurikontaktid

Eesti rahvakalendri teadaolevate eri tähtpäevade või kalendriliste perioodide arv ulatub sajani. Kaugeltki kõikidel katoliku pühakute mälestuspäevadel pole olnud sobivust kohastuda eestlaste rahvakalendris. Mõnedki trükikalendritesse sisse võetud tähtpäevad jäid kodunemata, sest neil polnud selleks vajalikke eeldusi, puudus n.ö tühi koht. Näiteks on suve saabumise tähiseks olnud ka viidipäev, 15. juuni, suvine peetripäev, 29. juuni, ja heinamaarjapäev, 2. juuli, mil nende päevade tähistusse on kuulunud samuti tuletegemine. Ajapikku on jaanipäev need teised pühad varju jätnud.

Teiste ümberkaudsete rahvastega võrreldes pole me kalendripühakuid üldiselt kuigi hästi teadnud ega nende abiga arvestanud. Protestantismi tulekuga hakkas 17. sajandist nende tähtsus pealegi vähenema ning püsis mõnevõrra kauemini vaid maa äärealadel ja Lõuna-Eestis. Kirikukalendri tähtpäevanimetused hõlbustasid teiste rahvaste kalendrikombestiku ülevõttu. Aegadel, mil meie rahvuslik kuuluvus ja identiteet meile mingil põhjusel eriti oluline on ja rahvustunne tavalisest tugevamini meeli köidab, on ikka ja jälle kerkinud idee eesti omakultuurist ning päris oma tähtpäevadestki. Kuid püüded pidada teisejärguliseks laenulist ja kogu tavandikompleksist välja eraldada n.ö oma muistne kalender jäävad väheviljakaks. Kui Lääne-Euroopa rahvastel on püha Antonius sigade ja püha Katariina lammaste kaitsja, siis ei tule arvata, et näiteks tõnisepäev (17. jaan.) kui seakasvatuse ja kadripäev (25. nov.) kui lambaõnnega seotud tähtpäev on vastava kombestiku meile laenanud väljastpoolt.

Eesti on väike maa kahe suure kultuurihoovuse vahel. Leidub tähtpäevi, mille tundmisest kaugemal kui äärealadel pole mingit märki. Sellised on Lääne- ja Loode-Eestis skandinaavia- ja soomemõjuline nuudipäev (7. jaan.) ning olevipäev (26. juuli), põhjarannikul soomlaste vahendatud tabanipäev (püha Stefanuse mälestuspäev, 26. dets.), paljud maa idaosas Peipsi piiril tuntud veneõigeusu tähtpäevad, nagu midrusk (püha Dmitri mälestuspäev, 26. okt.), nahtsipäev (püha Anastasia mälestuspäev, 29. nov.) jts.

Jõulukuuse tuppatoomise ja ehtimise tava on Eestisse jõudnud Saksamaalt alles veidi üle saja aasta tagasi ilma maagilise tähenduseta. Päris hiline on valentinipäeva (14. veebr.) jõudmine Eestisse, kultuurikontaktide tulemus on volbripäeva (1. mai) tähistamine üliõpilaste pühana, ka on alles äsja hakatud tähistama advendiaega. Talupidamiste taandudes ei ole praegusajal enam kohta endiste elatusaladega seotud töökalendril; püsib, areneb ja võetakse ka rahvusvahelisest tavandist üle meelelahutuslik, inimestevahelist suhtlemist võimaldav osa.