Rahvalaul

Rahvalaul on elavas pärimuses kujunenud sõnadest ja viisist koosnev tervik. Laulmine oli tavalisest kõnest erinev, kuid samal ajal kõigile tuttav ning mõistetav väljendusviis. Muistsel ajal kuulusid laulud väga erinevate toimingute juurde - tööd, rituaalid, peod. Tänapäeval on lauludel rohkem meelelahutuslik roll.
Eesti rahvalaule liigitatakse vanemateks ehk peamiselt regivärsilisteks ja uuemateks ehk lõppriimilisteks lauludeks.
Eesti arhailine poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul. Selle algupärase ja vana laulu muusikaline keel erineb oma rütmi, meloodia ja valdava ühehäälsuse poolest tunduvalt uuemast muusikast, näiteks koorilaulust. Arvestades regilaulu omapära ja märkimisväärset tähtsust eesti kultuuripärandis, on “Kultuurilaekas” põhjalikumalt tutvustatud just regivärsilist laulupärimust.
Vanemate rahvalaulude hulka kuulub regilaulude kõrval muid arhailisi kitsa otstarbega laululiike nagu itkud, loitsud, lastelugemised, hüüded ja karjaste helletused. Nende väljendusvorm ei ole regivärsiline, vaid see sõltub kasutusalast - nõnda meenutavad itkud halisemist, hüüded ja helletused häälelisi signaale, loitsud ja lastelugemised rütmilist kõnet.
Umbes paarsada aastat tagasi hakkas regilaulude kõrval eesti talurahva hulgas üha rohkem levima ka teistsuguse helikeele ja poeetikaga laulustiil. Esmalt tekkis siirdevormiline ja hiljem lõppriimiline rahvalaul. Lõppriimiline rahvalaul on elavas kasutuses ja aktiivselt loodav veel tänapäevalgi, kuid nüüd on sellel valdavalt meelelahutuslik roll. Lõppriimiline rahvalaul on koorilaulu helikeelele lähemal ja sellest mõjutatudki, kuid rahvalaul ja koorilaul on siiski olemuslikult erinevad nähtused. Uuemate rahvalaulude stiilis on ka suurem osa vaimulikust laulupärimusest.