Eesti rahvalaulu seoseid naabritega

Regilaul ei olnud üksnes Eesti alale omane laulustiil, vaid seda on tundnud enamus läänemeresoome rahvaid (v.a. vepslased ja liivlased). Soome, karjala, isuri ja vadja runolauludega moodustab eesti regilaul ühise nähtuse. Eri läänemeresoome rahvastel korduvad poeetilise koodi põhitunnused, leidub rohkesti sarnaseid laule või tekstimotiive, samuti ühiseid meloodia- ja rütmikujundeid. Kuid igas nimetatud kultuuripiirkonnas on regilaulutraditsioon olnud siiski kindlalt omanäoline.

Eesti rahvalaulutraditsiooni on kahtlemata läbi aegade teatud määral mõjutanud kokkupuude naaberrahvastega, seda eelkõige äärealadel. Nii on läänerannikul leida rootsimõjulist ainest, mida eestlastele on vahendanud rannarootslased ning idas (eelkõige kagupiiril) leidub vene ja lõuna pool läti kultuuriga ühiseid elemente. Väga oluliselt mõjutas aga eestlaste muusikalist maailma baltisakslaste kaudu levinud saksa päritolu laulutraditsioon – 18. saj. lõpust alates hakkasid eestlaste hulgas euroopaliku linnakultuuri ning kirikliku muusika toel levima lõppriimilised salmilaulud, mis erinesid regivärssidest ka sisu poolest (vt. Uuem rahvalaul). Muusika osatähtsus suurenes, lauludele kujunesid individuaalviisid, levis kooslaulmine ilma eeslaulja ja koori vaheldumiseta ning kasutati palju tantsuviise. Üha rohkem harrastati mitmehäälset laulmist ning rahva liikuvuse ja professionaalse muusika mõju suurenemisega kasvas naabritelt laenatud (saksa, vene, läti) laulude hulk.