Uudised
Kuidas nad tantsuussi tõsindasid ehk...
16.07.2009
... Näidend vabalava parimaist päevist
Mari Sarv (EPL), lugu ilmub 17.07 Folgilehes
Foto: Ain Sarv
Tänavu kolib vabalava pärast mitmeaastast ringirändamist tagasi raekoja platsile. Mari Sarv istus laua taha sealse vabalava algusaastate hingust meenutama festivali pealiku Ando Kivibergi ja sõber Jaak Johansoni ning folgi maskotiks nimetatud ansambli Minu Isa Oli Ausus Ise ehk Gaute Kivistiku ja Margus „Miki" Miti.
Muu hulgas saab loost teada, kuidas tehti festivali ilma piletiraha ja sponsoriteta, milline temp festivali pealikult kõnevõime võttis, mida kujutavad endast vihmaperioodi mängud, kuidas tagumiku peal Oma Koju kõnnitakse, mis hoidis ära päästeauto ärandamise „Flandria tuletõrjeseltsi" poolt ning milliseid tempe tüdrukute nimel festivali ajal tehtud on.
Ando: Roheline lava sündis 1994. aastal, teisel folgil, siis oli ta nimi vabalava. See vist oli Jaagu mõte. Oli vaja sellist kohta, kus muusikud saaksid spontaanselt üles astuda. Tol ajal oli festivali staap kultuurikolledži majas Laidoneri platsil ja selle hoovi tegime Õlleõue. Vabalava asus külgneval haljasalal ehk raekoja platsil, õlleõue värav jällegi avanes kohe platsi poole ja nii oli kahe punkti vahel selge ühendus. Muusikud said Õlleõues kokku ja õlle kaudu tuttavaks, ja kui juba tuttavad oldi, mõeldi: mis oleks, kui läheks mängiks koos pilli. Ja vabalava muutus Õlleõue võimendatud väljundiks. Ligipääs oli kõigile vaba, publik külitas lava ja õue ümber murul.
Jaak: Päris festival ongi kogukondlik asi, kõige paremad asjad sünnivad siis, kui lihtsalt saadakse armastuse või põnevuse pärast kokku. See, et on tekkinud lavad, sponsorid ja müüakse pileteid - see on absoluutselt teisejärguline. Muusika sünnib tegelikult ainult inimeselt inimesele. Mina olen 60ndate laps. Kõik, mis siis õhus oli ja eriti mis festivalidesse puutus, läks mulle lapsena tohutult hinge, just see seltskondlik osa. Uskusin, et 90ndail saab seda uuesti teha ja olin tükk aega tõsiselt nördinud, et on võimatu teha festivali, kus ei peaks esinejaid publikust lahutama, kus ei peaks olema staatused, hierarhia, sponsorid, õllereklaam...
Vabalaval seda päriselt koosmängimist väga palju ka juhtus, ja kõik see folkloor, mis te siin räägite, käib sinna juurde. Aga Viljandis on see tasakaal mingil moel õnnestunud: ühelt poolt on meil parimad esinejad, mida piletiteta pole võimalik korraldada, teisalt on mul on alati piinlik nende vanamemmede ees, kes ei suuda piletit osta - neile ongi vabalava.
Gaute: Seal oli palju improviseeritud tualette. Üks oli tohutu suur põõsas, kus kõik kohtusid. Aga siis ükskord tegid külalised sellised toreda tantsuussi ja meie istusime ja jälgisime, kuidas üks nutikas otsustas läbi põõsa minna, kogu see rivi järel. Tantsuuss väljus tõsinenuna.
Ando: Kõigepealt proovisime 1999. aastal ühendada vabalava öötelgiga. Aga nii ei õnnestunud, seega kolisime tagasi raekoja platsile, seadsime sisse ajalised piirangud ja proovisime korraldust rohkem ohjatuks muuta. Kuid kolledži kolimisega uude majja läks ka meie staap ning vabalaval toimuvat ei mõjutanud enam staabi ja muusikute pidev kohalolek.
Antsu ettepanekul viisime kogu krempli tühjana seisnud lauluväljakule. Ega seegi kuigi hästi õnnestunud. Esiteks on vabalava meie kujutluses ikkagi intiimne nähtus, lauluväljak seevastu väga suur. Teiseks on vabalaval palju tantsimist, lauluväljakul aga tolmav ja ebatasane pind. Mullu kolisime vabalava Tegelaste Toa hoovi, kus said küll muusika ja inimesed kokku, aga polnud mõnusat muru peal külitamise ja vaba suhtlemise võimalust. Ruumi samuti nappis. Nüüd oleme alguses tagasi, tänavu on vabalava jälle raekoja platsil. Eks avaliku korra mõttes tekitame mingid tsoonid, kus on tualetid ja kus läbipääsud. Et mõni ei võtaks endale vaatide viisi viina platsi peale kaasa.
Gaute: Peaks olema selline sektor ka, kus on kohe kästud kaasa võtta. Kaasa-sektoriks nimetatakse.
Jaak: Mingi aspekt sellest vabalavast on nüüd etnolaagrisse üle läinud: kokku saavad noored, kel on armumise aeg. Muusika sünnib koos armumisega, sigimismaagia on üks rahvamuusika suurimaid funktsioone. Ja see oli ka vabalava idee - peab olema koht, kus saab olla meistrite läheduses, kus saad oma sõpradega koos mängida ja ka teistega kokku saada; otse näha, kuidas keegi mängib.
Ando: Mulle tegijana on kõva motivaator jätkamiseks just need olukorrad, mis tekivad väljaspool lava, sageli öösiti. Vabalava oli ka toredate mõtete tekkimise koht. 1997. aastal võtsime kasutusele ratastega 250-liitrised prügikonteinerid. Miki ja Gaute passisid neile kogu aeg peale, kuid turvad olid pidevalt läheduses ega lasknud ebasihtotstarbelist kasutamist läbi.
Miki: Ei, ikka sihtotstarbelist. Milleks need rattad siis?!
Ando: Ühel korral ikkagi õnnestus turvamehi eksitada ja nad said ühe kätte. Tühjendasid selle sinna kõrvale maha, Miki paigutus konteinerisse ja Gaute hakkas mööda Viljandi tänavaid lükkama. Kui tuttavad vastu tulid, jäid korraks seisma, väike hoop kasti pihta ja Miki tuli välja nagu mängutoosist: „Tervist!" See võttis minul ka ikka täitsa tükiks ajaks kõnevõime ära.
Gaute: Õlleõue ja vabalava koosmõju oli see, et me jõudsime väga harva mujale - vaevalt jõudsime sammu astuda, kui oli jälle mingi uus olukord või inimene vastas. Nii et kümne meetri läbimiseks kulus 7-8 tundi, isegi päevi. Protsess oli kogu aeg kontserdile minek!
Jaak: Mina ei ole ka Viljandis väga palju kontsertidele jõudnud - vaatan neidsamu asju vabalaval või Tegelaste Toas. See on loomulikult priviligeeritud seisus, aga suurel laval muutub muusika millekski teiseks. Vahel on see vahva ja vahel ka jõuab inimesteni, aga põnev on ka pillimeestega ühe laua taga olla.
Gaute: Mina mäletan ka seda, kui Miki läks ühe iirlase juurde, lõi sellele näpu taguotsa ja ütles, et tema esineb siin ka. Iirlane küsis, millal, ja Miki ütles: kogu aeg!
Miki: No see oli see vaba lava. Kes ses piirkonnas oli, see võis ütelda, et ta kogu aeg esineb.
Gaute: Aga seal esinetigi kogu aeg! Raha lõppes esimese poole päevaga otsa, aga viis päeva oli ju vaja olla. Iga kord läksime õlleleti juurde ja ütlesime, et kui suudame teid südamest naerma ajada, saame kannu õlut. Esimesed viis korda oli see lihtne, aga kümnendal korral õnnestus see ka. Ja ka kahekümnendal. See oli tohutu mõttetöö! Meil läks ridamisi neid folke, kus me peale enda kontserdi mujale ei jõudnud. Seetõttu oli vabalava väga vajalik, et seal oli vähemalt mingigi võimalus esinejaid kohata.
Ja kui seal olid ilusate rahvariietega välismaa inimesed, kogusime rahva ühe suure lombi äärde - iga aasta ju sadas! - ja rääkisime, et teeme ringmängu. Kui rahvas oli koos, hüppasime Mikiga lompi. Vaestel välismaalastel oli ikka teinekord raske seal ka, midagi pole teha. Eks meil tuli siis ära põhjendada, miks selliseid mänge vanasti mängiti. Vähemalt meie teada. Alul olid küll rahulolematud näod, aga pärast harjuti ära ja rõõmustati. Mängus saadaksegi märjaks! Need on vihmaperioodi mängud!
***
Gaute: Ühel aastal tegime rekordi: tulime juba teisipäeval kohale, ära läksime esmaspäeva hommikul ja ma polnud vahepeal maganud. Ei olnud lihtsalt mahti. Ühe korra tegelikult Mikiga kraavis magasime, kuid see pole vabalavaga mitte kuidagi seotud. Aga vabalava juurest hakkas üks retk, kus me leppisime Mikiga kokku, et lähme Oma Kodu hostelisse tagumiku peal kõndides, jalad ees. Läbi aedade.
Miki: Kõige hullem oli mäest üles minna, me ju veeresime tagasi ka.
Gaute: See võttis vist üheksa tundi aega. Tee peal tuli meile öösel vastu üks mees, kel oli üks kilekott konjakit ja likööri, teine õlut ja juustu täis.
Miki: Ta oli tõenäoliselt vargil käinud.
Gaute: Siis me võtsime talt kümnist ja noomisime teda...
Miki: ...püsti tõusmata...
Gaute: ...ja ütlesime, et meie olukord ei võimalda temaga füüsiliselt võidelda...
Miki: ...sest me olime ju omavahel kokku leppinud, et ei tõuse enne püsti, kui oleme kohal.
Gaute: Kui olime hommikul jõudnud tagaaedadesse ja ränkrasket tõusu võtnud, siis vanamemmed lõid akende peal käsi kokku: õllelaariga inimesed rühivad tagumiku peal mäest üles minna. Jaak ja seltskond igatahes võtsid hommikukohvi, kui meie üle müüri ronisime.
***
Ando: Mauri rääkis mulle just ükspäev, kuis te vastu hommikut Gautega istusite, päike hakkas tõusma ja te soovisite võtta viimase õlle kusagil kõrgel, kust on ilus vaade linnale. Kõik kirikuuksed olid kinni, vanasse veetorni samuti inimesi ei lubatud. Siis leidsite kesklinnast vabatahtlike tuletõrjujate maja ja sellel kõrge torni.
Gaute: Jah. Mauril oli Elite kirjaga punane kilejope ja päikseprillid olid kuidagi imelikud. Ta ei näinud üldse eestlase moodi välja. Läksime siis tuletõrjemajja ja ütlesime, et oleme Flandria tuletõrjeseltsist ja Mauri on viitsepresident ja et me tahaksime ringi vaadata. Komandomehed pidid kusagile minema, aga lubasid, et tunni pärast tulevad inimesed, vaadaku me seni ringi ja autosid ja siis saab torni ka minna. Me siis vaatasime neid autosid, paagid täis ja võtmeid neil ju pole, ainult massilüliti... Ajasime zillidele ikka hääled sisse, müristasime õuel ringi ja lasime vett vastasmaja aknaile. Lõpuks võtsime julguse kokku, et lähme ikka sõidame ka, teeme õlleõue juurest tiiru ja lehvitame teistele, laseme vett ja... Aga siis meis ärkas kodanik. Olime juba autonina väravast välja sättinud, kui helistasime sõbrale jurist Pärnale ja küsisime, kui palju saab operatiivsõiduki ärandamise eest. Juristi vastus oli napp: viis aastat. Tohutu nukrus hinges, tagurdasime jälle tagasi. Kujutasin ette, kuidas Andol oleks hea meel olnud! Pikki aastaid on kõik enam-vähem sujunud, kirjutatakse, et olulisi korrarikkumisi ei olnud, aga sel aastal enda head sõbrad ärandasid tuletõrjeauto ja lasid paagi veest tühjaks!
***
Ando: Mauri kirjeldas ka seda, kuis tulite õhinal tagasi, rääkisite oma loo ära ja kogu varahommikune seltskond möirgas muidugi naerda. Aga seal istunud ka üks hambaarst ja öelnud, et päris tore lugu, aga ma räägin teile enda loo. Seesama jurist Pärn oli läinud suure seltskonnaga Sulev Salmi juure vastu hommikut magama, kõik pandud põrandale madratsitele. Aga juristil ei tulnud und, eks seal oli tütarlaps ka mängus. Et lähme romantiseerima. Tellis siis takso, tema tahtis veini juua ja ujuda looduskaunis kohas. Aga tal polnud ujumispükse. Siis nägi ta madratsil magavat hambaarsti, kel olid ujumispüksid jalas. Mõeldud, tehtud. Pärn võttis une pealt Kullerkupul ujukad ära, tellis takso ja palus end viia lähemasse poodi, kus veini müüakse. Ostis sealt kaks veini ja palus looduskainesse paika, kus saab ujuda. Taksojuht viis ta Sinialliku linnamäele. Seal siis Pärn korkis veini lahti, jõi selle ära, tegi oma supluse, korkis teise veini lahti, jõi sellegi ära ning palus taksojuhil viia end majutuspaika tagasi. Ja Kullerkupp ärkas selle peale üles, kui Pärn talle märgi ujumispükse tagasi jalga proovis panna.
Gaute: Õlleõu ja vabalava oligi punkt, kus kõik andsid infot, mis nendega viimase tunni jooksul on juhtunud. Need olid kõik sarnased lood, aga neid juhtus ööpäev läbi. Aga seal ju sündis väga palju muusikat ka. Me tegime kogu aeg väga palju laule üheskoos kõigi inimestega!
Ando: Mina olen vabalaval püüdnud igal aastal kellegagi koos mängida. Aga kõik see folkloor, mis õue ja lava ümber on tekkinud, ja seiklused, mida me siin pajatame, on tagajärg. Seal said kokku muusikud, kes lõid õhkkonna ja meeleolu, et midagi põnevat on teoksil. Mis puutub Jaagu mõttesse, et teha selline festival, kus lavasid ei ole... Mina olen siiamaani veendunud, et see on võimalik!
Jaak: See peab sündima nii, nagu 60ndail paljud festivalid algasid. Kas mitte Faluni festival Rootsis ei hakanud nii, et pillimehed kogunesid ühe meistri kööki koos mängima ja inimesed omakorda iga suvi selle maja ümber kogunema? Siis ühel hetkel tuldi köögist välja ja see süda jäi igavesti alles. Elava sõna ja noodi elushoidmine institutsionaliseerimise juures on vabalava ja etnolaagri iva - see on juhitamatu reaktsioon ja elav süda, kus ei kategoriseerita ega vastanduta.
Ando: Meie 1994. aasta festival ju praktiliselt nii sündis. Olid kontserdid, aga piletiraha ei küsitud.
Jaak: Jah. Me festival ei alanud turundusest, vaid seltskondlikust tegevusest.
