Uudised
Intervjuu festivali programmijuhiga
10.06.2009
Ka üks muusik, kui ta on karismaatiline isiksus ja meisterlik pillimängija, võib rahvamassid tantsima panna ning kuulajate meeli lummata, kinnitab XVII Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuht Tarmo Noormaa.
Miks on tänavuse festivali teemaks just soolo?
Pikka aega olime kimbatuses. Tundus, et pilliteema on end ammendanud, suuremad pillirühmad ära olnud. Mõtlesime piirkondliku traditsiooni - nt kihnu või seto muusika peale, aga see tundus jällegi vähe päevakajaline. Seejärel tekkis soov juhtida tähelepanu väikestele koosseisudele ning teemavariandina oli mõnda aega õhus soolo-duo-trio. Lõpuks jäi siiski alles vaid soolo, sest soolomäng on väärtus, mida tahame eelkõige esile tõsta.
Kuidas on lood soolomängutraditsiooniga Eestis?
Eestis rõhutakse palju bänditegemisele. Teeme bändi, siis muusika kostub, on ägedam! Suures bänditegemise tuhinas ei tundu aga enam oluline oskus üksi veenvalt mängida. See oskus läheb rooste, bänditegemine on paratamatult kompromisside otsimine. Soolomängus on oluline üksikpillimehe karisma, stiilitunnetus, musikaalsus, publikuga suhtlemise oskus, oma stiili olemasolu.
Mis pilligrupi ja piirkonna puhul on soolomäng täna Eestis enim arenenud?
Tugevaim on teppo lõõtsa mängimise traditsioon, mängijaid on umbes paarisaja ringis. Hea mängija all pean silmas neid, kes on võimelised üksi kasvõi kogu küla tantsitama, kel on omapärane repertuaar ja oma stiilielemendid. Rahvakandle mängimise traditsioon oli tugev, aga on täna katkemas. Laulutraditsioon on elujõuline Setomaal ja Kihnus. Laul peegeldab muidugi kõige enam kaasaja mõjusid, räägib tänapäevastest asjadest ja säilib tänu sellele ka paremini elujõulisena. Viiuli ja torupilli puhul on traditsioon katkenud, aga see on uuesti elustumas.
Kas teemavalik tähendab, et laval võibki näha vaid üksikpillimehi?
Seda mitte, esinejate seas on nii sooloesinejaid kui ansambleid. Oluline on, et ansamblis oleks muusikud, kes on tugevad ka eraldi. Oma kavas olemegi palunud neil esitada ka soolonumbrid. Anname tänavuse festivaliga publikule võimaluse muusikuga rohkem tutvuda. Kui inimene on üksi laval, on ka suhtlemine lähedasem. Tasemel programmiga loodame lõhkuda eelarvamust, et huvitav on ainult siis, kui lava on bändi täis.
Folgifestivale on Eestis palju, Viljandi tituleerib end järjekindlalt pärimusmuusikafestivaliks. Mida pärimusmuusika all ikkagi mõista?
Pärimusmuusika on põlvest põlve edasi kantud suuline traditsioon, meie muusikaline emakeel. Eelnevate põlvede poolt aastatuhandeid vormitud ja meile kõige omasem. Tänapäeval on kultuurimõjusid oluliselt rohkem kui 100 aastat tagasi. Sõltub inimese filtreerimisvõimest, kui palju ta end sellest mõjutada laseb ja kui palju traditsioonidele truuks jääb. Kas uks võõrmõjutustele on lahti või me valime, mida sisse laseme. Eesti Pärimusmuusika Keskus peab filtrit oluliseks. Me ei välista traditsioonilise muusika puhul kaasaja mõjusid, aga oluline on, et selle juures ei läheks kaduma ehedus ning et muusikud oleksid teadlikud, mis on eesti pärimus ja mis mõjutus. Festivalile Eesti esinejaid valides lähtume just sellest kriteeriumist. Välisesinejate puhul otsime just selle maa traditsiooni tugevat tundmist.
Kust kandist on esinejaid oodata?
Suurem osa tuleb Euroopast, ent kaugemad külalised on pärit Indiast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Venemaalt. Näiteks Brasiiliast oleme esinema palunud tüdrukutepundi Clã Brazil, kes mängib seal riigis väga populaarset forro-muusikat. Forro on Põhja-Brasiilia tants, umbes sama populaarne kui salsa ja samba. Brasiilia muusikaline traditsioon on üldse huvitav - seal on kõik stiilid läbi miksitud, tänu immigrantide pidevale juurdevoolule settimist tekkinud pole.
Kellega esinejatest läbirääkimised kõige raskemaks kujunesid?
Tõva kurgulaulja Andrei Mongush võngub teistel sagedustel, temaga oli raske kontakti saada.
Kelle esinemist ise enim ootad?
Ootan Rootsi ja Senegali muusikute duot Ellika & Solo, sest nad on lihtsalt nii head. Samuti imetlen balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky pillikäsitlemise ja rahvaga suhtlemise oskust. Põnevil olen uuest Eesti koosluse „Viis!", sest teades Raivo ja Krista Sildoja põhjalikkust, olen kindel, et saab väga hea elamuse. Samuti tahan näha, kuidas mõjub äsja oma esimese albumi välja andnud Paabel suurel laval. Väliskontserdil on palju rahvast, muusikud lähevad sellest käima. Kaugematest külalistest soovitan kindlasti India sitarimängijat Shubhendra Raod, sest tegemist on ühe kõvema india muusikuga, kes kunagi Eestis käinud.
Paar sõna Eesti eriprojektidest?
Vanade heade ansamblite kõrval saab tõepoolest kuulda ka spetsiaalselt selleks korraks kokku kutsutud kooslusi ning kavu. Tellisime pärimusmuusikakava Andres Mustonenilt, kes paneb selle kokku koos Maarja Nuudi ja Taavo Remmeliga. Ekstra programmi loob Tiit Kikas, kes mängib viiuli kõrval ka laserkandlel ning keda toetavad Raun Juurikas ja Toomas Rull. Rahvalemmikud Zetod kutsusid kampa Lenna Kuurmaa, sest neil oli kogunenud laule, mis eeldasid ka naishäält. Sobiva sädeme otsingul jõuti Lennani.
Intervjuu ilmus ajakirja Muusika juuni/juuli numbris, küsis Katre Ratassepp.
