Uudised
Pealik: programm sai järjekordselt väga hea
08.07.2010
Ando Kiviberg, tänavu oled festivalil suisa kahes rollis, nii pealik kui programmipealik, mis tähendab, et esinejate valimine on sinu kätes.
Tõepoolest, viimati panin programmi täiesti ise kokku vist neli aastat tagasi. Päris tore on jälle vanas rollis olla - inspireeriv.
Ilmselt pole programmi kokku panna nii lihtne, kui võiks arvata.
Ega ole küll. Kõigepealt tuleb välja valida kandidaadid ja siis selgub, et neid on tunduvalt rohkem, kui programmi mahuks. See tekitab dilemmasid, keda valida ja keda mitte. Programm pole kummist ja inimesi ei tahaks liiga suure kirevusega ära kurnata. Sellest hoolimata on kava saanud järjekordselt väga hea.
Autoriõiguse seadusel on selles osas küll oma sõna sekka öelda, aga miks ei võiks iga festivali säravamatest hetkedest jääda meenutuseks DVD?
Oleks maru küll. Pärimusmuusika keskus pole seni plaate üllitanud, küll aga teeksime hea meelega koostööd kellegagi, kes sooviks selle ette võtta.
Kelle kohalemeelitamine näo kõige rohkem naerule veab?
Alustame eestlastest. Nii Vägilased kui Ro:Toro on laval värskete tantsuliste kavadega, mis haakuvad suurepäraselt seekordse teemaga „Seest tuleb üks tants!".
Eriti põnev ja erakordne on see, et pärimusmuusika aidas salvestab ETV kahel päeval kontserte, mida näidatakse aastavahetuse paiku. Lisaks Vägilastele ja Ro:Torole talletatakse Paabeli, Oorti, Svajata Varta ning Maarja Nuudi, Karoliina Kreintaali ja Tõnu Tubli esinemine.
Kaugemalt ootame väga kirevat ja äärmiselt kvaliteetset seltskonda. Ale Möller Bandis on muusikuid Kanadast, Kreekast, Lääne-Aafrikast, Indiast ja muidugi Rootsist. Ale Möller on Põhjamaades absoluutne guru. Meie festivalil mängib ta eri rahvaste tantsumuusikat. Olen tema kontserte näinud kolmel maal - väga karismaatiline mees, oskab olustikku luua.
Tsuumi Sound System Soomest on tipptasemel artistide seltskond, kes kombineerib üliosavalt pärimusmuusikat tänapäevaste ja kohati väga keeruliste helikompositsioonidega. See kõik on väga rütmikas ja tantsuline.
Tantsuteemast ei saa muidugi üle ega ümber.
Meie kõige suurem tantsukunsti võlu nautimise võimalus on kindlasti Frikar Norrast. See on vahva tantsukompanii, kes loob uusi kompositsioone, mis põhinevad väga heal tantsutraditsiooni tundmisel. Frikar on tuntud Aleksey Rybaki taustatantsijana.
Norra meeste tants on üliakrobaatiline, break-tants jääb kohati kaugele maha. Seda tulevärki saab etendusel kindlasti näha. Kahjuks esinevad nad küll vaid ühel korral.
Puerto Flamenco Hispaaniast on ehtne Andaluusia flamenkotrupp, aga mitte selle sõna klassikalises mõttes. Nemad on samuti eksperimenteerijad ja muidugi suurepärased tantsijad, kes kombineerivad iidset tantsutraditsiooni tänapäevaste urbanistlike olukordade ja nähtustega. See teeb etenduste jälgimise väga põnevaks ka neile, kes pole flamenkokultuuriga lähemalt kursis.
Tegelikult ei saagi kunagi teada, kumb oli enne, kas muusika või tants. Nad on lihtsalt nii orgaaniliselt seotud.
Just. Sageli ei ole tantsimiseks mingisugust instrumenti vajagi, piisab inimese enda kehast.
Mesilastel on kõik muidugi paremini välja arendatud, aga kindlasti on tants ka inimestele suhtlusvorm. Mis kõik tantsust välja ei või areneda!
Nagu ka varasematel aastatel on festivali kavas filmiprogramm. Selles on üks tore Portugali film, milles üks papi jõuab tantsu teemal filosofeerides järeldusele, et tants on vertikaalne tegevus horisontaalini jõudmiseks. Tantsu sigivusmaagilist rolli ei saa muidugi alahinnata.
Kristjan Torop ütles omal ajal äärmiselt ilusasti ja tabavalt, et tants on eluringi hooratas.
See on tõesti väga hästi öeldud.
Olulisi asju, millele programmijuht soovib tähelepanu juhtida, on kindlasti väga palju.
On muidugi. Olen kindel, et näiteks nooremale publikule hakkab hullupööra meeldima Omiri Portugalist. Ta kombineerib väga maitsekalt klubimuusikat pärimusmuusikaga. Mina ei ole nii maitsekaid kombinatsioone selles valdkonnas kuulnudki!
Omiri on väga vaatemänguline, kuid kavatseb kindlasti ka tantse õpetada. See on väga kaasakiskuv ja lummav.
Lisaks urbanistliku ja tänapäevase lähenemisega pärimustantsumuusikale on programmis väga ehedaid tegijaid, näiteks Janusz Prusinowski trio Poolast. Ehe ja võimsa tunnetusega väga osavalt mängitud tantsumuusika! Nii eheda külaelu ja talupoja hõnguga, kui on vähegi võimalik ette kujutada. Niisama ungarlaste punt Cürrento Egyettes. Iirlased on ka taas tagasi. Võluv viilulivirtuooas Michelle O'Brien koos sõpradega on väga tugev tegija.
Ja Eestist astub üles veel Pantokraator. Palju on küsitud, miks ta on festivalil.
Tõepoolest: miks?
Pantokraator tuleb regilaulu töötluste kavaga. Neil on pundis mitu traditsioonikandjatest muusikut, Triinu Taul näiteks. Meie festivalil ei kuule nende hitte, vaid regilaulu seadeid.
Eks kõik festivalid ole tahtnud näidata seda, kuidas sajandite jooksul kogunenud väärtusi tänapäeval rakendada.
Me ei ole kunagi püüdnud oma eesmärkidest taganeda või mööda hiilida. Tõsi, mind ennast on pannud üht-teist viimasel ajal mõtlema selle üle, millise suunitlusega muusikat Eestis pärimusmuusika sildi all tehakse. Meid on hakanud kummitama ülearranžeerimise ja -moderniseerimise tont. Tahaks rohkem ehedat.
Täpselt nii. Mina kasutan selle kohta terminit «stuudiofolk».
Nojah, mis salata, muusikute pillimänguoskus on paranenud ja juurde on kasvanud tegijaid, kes on väga andekad ja võimekad. See on kaasa toonud katsetamisi ning piiride kompamist, aga mina igatsen seda, et jõud või vägi ei tuleks paljude muusikastiilidega flirtimisest. Ikka sisemine jõud on see, mis kuulajat lummab.
Õige pärimusplaat peabki lõhnama heinamaa, mitte stuudiokemikaalide järele!
Ma olen selle võrdlusega täiesti päri.
Tänavu on platsis väga omalaadsed ja rahvuslikke stereotüüpe peenelt kasutava venelased.
Otava Yo on meie tänavune vene ime. See Piiteri punt jääb silma erakordselt hea tujuga. Nad kasutavad väga võluvalt rahvalaule ning suudavad slaaviliku temperamendi ja särtsuga katuseid pealt tõsta väga suurtel saalidel. Nad teevad ka selliseid vigureid, et mängivad vene laste- ja multifilmidest tuntud lugusid oma töötlustest.
Laval näevad nad välja vapustavad. Kujutage ette kõhnu poisse, seljas väljaveninud helesinised maikad ja peas laiali hoidvate kõrvadega läkiläkid! (Naerab.) Nad teevad meeletult särtsakat tantsumuusikat!
Kui parafraseerida ühte nende pala, siis on Otava Yo ehe näide sellest, mis juhtub, kui klassikaline vene Ivan gruuvima kukub.
Umbes nii! Aga jumala eest, nemad gruuvivad maksimaalselt. Kes igatseb endal taldu alt tantsida, siis Otava Yo saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama.
Kellel on aga mingil põhjusel tõrge vene muusika suhtes, siis neile on meil ehe punt otse Kuubast: Habana Son Club. Pakuvad salsat, rumbat ja sambat.
Lätlaste Ilgi on samuti väga tähelepanuväärne - maitsekas ja samuti väga gruuviv.
Nii et festivalil on tänavu võimalik vihtuda kõike.
Kui festivali eluiga inimaastates mõõta, siis on ta nüüd juba täisealine. Aeg läheb kiiresti.
(Mõtlikult) Väga kiiresti. Vahel tuleb lausa hirm peale. Võin öelda, et järgmise aasta festivali teema ideed veel ei ole. Aga küll ta tuleb.
Muide - millal pillimees ise tantsida saab?
Paneb lihtsalt pilli käest ära ja läheb tantsima. Nii imelik kui see aga pole, ei tahagi paljud pillimehed üldse tantsida. Neile piisab sellest, kui saavad teisi tantsitada.
Margus Haav, Sakala
