Telli RSS Saada sõbrale Prindi

Uudised

Sofia Joons: loomulikkus võlub

11.05.2011

6. mail Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud kolmas üleriigiline pilliõpilaste võistumängimine rõõmustas hindajaid mitmekülgse repertuaari ja esitatud lugude variantiderohkusega.
Ehkki osalejaid oli veidi üle 70, nägime enam kui 80 etteastet, sest nii mõnigi õpilane oli esindatud mitmes pillirühmas. Võisteldi kandle, lõõtsa, torupilli, viiuli, hiiu kandle, näppepillide, ja pärimuslike puhkpillide kategoorias. Eraldi rühma ehk avatud pilliklassi moodustasid pärimusmuusika jaoks uute instrumentide, näiteks plokkflöödi mängijad. Võistlejad olid pillimängu staaži järgi omakorda jagatud nooremateks ja vanemateks esitajateks.
Eesti Pärimusmuusika Keskuse korraldatav võistumängimine on algusest peale olnud üleriigiline, aga sel aastal olid esmakordselt esindatud kõik maakonnad. Tänu võistumängimise reglemendile pole see üksnes statistiliselt huvitav fakt, vaid sai otseselt kuuldavaks ka repertuaaris. Nimelt pidi iga osaleja esitama kaks pärimusmuusika lugu, millest üks on pärit tema kodukandist. Seega võisid võistumängimist jälginud huvilised päeva kokkuvõtteks öelda: "Täna kuulsime Eestimaad".
Kuulusin koos Neeme Punderi, Maarja Nuudi, Ando Kivibergi, Tarmo Noormaa ja Aime Reieriga žüriisse ja võin kinnitada, et meil oli tõepoolest väga huvitav näha ning kuulda, milliseid tulemusi on andnud pärimusmuusika õpetamine muusika- ja huvikoolides, aga ka eraõpetajate tundides.
Lähtusime hindamisel esmajoones kahest aspektist: esiteks osalejate tehnilisest tasemest ja teiseks loovusest. Erinevalt näiteks klassikalisest muusikast on pärimusmuusika lood orgaanilises seoses liikumisega. Suurem osa neist on sündinud selleks, et saata tantsijaid. Lihtsustatult öeldes: iga pärimusmuusiku suurim väljakutse on üksinda ära täita kõik funktsioonid, mis teistes muusikažanrites on jagatud viisi- ja saatepillide ning trummide vahel.
Mida me siis otsisime? Sugugi mitte lugude keerulisust, vaid seda, kuidas neid esitati. Tituleerisime parimateks need, kes suutsid lummavad olla ühtaegu nii pillimängus kui oma lavalises olekus. Võluvus, loomulikkus ja kaasahaaravus olid seejuures peamised märksõnad.
Saime võistumängimise päeval koos publikuga isegi imet näha, kui noore muusiku sõrmed jooksid kiirelt üle nuppude, aukude või keelte, silmad särasid ja pillist sai justkui tema uus kehaosa - kõik oli terviklik ja loomulik. Parima näitena saan siinkohal välja tuua Põlva poisi Toomas Ojasaare, kes harjutab Heino Tartese käe all eesti tüüpi lõõtspilli ehk teppo lõõtsa. Just temale otsustaski žürii anda tänavuse peapreemia koos õigusega üles astuda eelseisval Viljandi pärimusmuusika festivalil. Niisiis: kui teil on plaanis juuli lõpus Viljandisse festivalile tulla, tasub selle noore lõõtsamehe nimi meeles hoida. Tema mängus on, mida kuulata ja vaadata!
Muusikuks saada pole lihtne. See on aega nõudev protsess, kusjuures kõige olulisem pole see, kuivõrd hoolega jälgitakse õppekava ja lihvitakse mänguosavust, vaid see mismoodi last innustatakse ja seatakse eeskujusid.
Üks kuldne iiri vanasõna ütleb muusikuks kasvamise kohta, et igaüks peab oma pilli õppima seitse aastat, pärast seda peab ta tegelema repertuaariga seitse aastat ning pärast seda lugudega ringi rändama ja mängima seitse aastat. Alles seejärel võime näha, mis sai. Või kas üldse sai.
Muusikalised oskused kasvavad aeglaselt. Võistumängimisega on Eesti Pärimusmuusika Keskus loonud uue võimaluse iga-aastaste kokkuvõtete tegemiseks. Nii polegi võistumängimise kõige tähtsam osa võistlus, vaid võimalus teada saada, mis suunas teised arenevad ning parimatelt eeskuju otsida. Võistumängimist saab jälgida ka publik ja kuna eelvoorusid ei ole ning võistumängimine kestab peaaegu terve päeva, on lastel ja nende juhendajatel väga hea võimalus kuulata ka teiste pillirühmade esinejaid. See toob nendeni uued lood ja mängunipid, mida tulevikus proovida.
Esimesel võistumängimisel oli selgesti tajutav, et lapsed ning nende juhendajad veel ei teadnud, kuidas ühte edukat pärimusmuusika sooloesinemist ette valmistada. Paari aastaga on olukord tunduvalt paranenud. Repertuaar on mitmekülgne ja esinemised variantiderohked. Kui algul tundus kohati, et lapsed olid lihtsalt ansamblitest välja noppitud ja pandud üksinda - mitte solistina - lavale, siis nüüd on pilt sootusk teine: enamus lastest ja noortest istus või seisis seekordsel võistumängimisel pill käes ja justkui ütles "Tere! Mina siin! Kohe varsti tuleb üks äge lugu! Oodake te vaid...!"
On rõõm tõdeda, et pärimusmuusikat on hakatud kõikjal Eestis õppima ja õpetama lustiga ning see annab otseselt tunda ka mänguosavuses. Meil kõigil on suur au seda jälgida ja siira kaasaelamisega toeks olla.

Kirjutis ilmus 11. mail ajalehe Sakala kultuuriküljel.

Tagasi nimekirja