Telli RSS Saada sõbrale Prindi

Uudised

Sofia Joons: pärandkultuurita tekib tühjus

14.04.2010

Sofia Joons, kes oli valmistunud kõnelema pärimusmuusika säilitamisest ja propageerimisest UNESCO egiidi all toimuval konverentsil, leidis end korraga istumas ühe laua taga Abu Dhabi kõrgete kultuuriametnike ja maailma juhtivate spetsialistidega. Nähtust-kuuldust rääkis Joons intervjuus Sakala ajakirjanikule Margus Haavale.

Sofia Joons, sellise kaliibriga isikute ja maailma hinnatumate spetsialistidega ühe laua taha pääsemine oli sulle ilmselt natuke ootamatu.

Oli küll. Samas oli kõik äärmiselt huvitav. Ühendemiraatides ei ole demokraatiat ja seal käivad asjad hoopis teistmoodi. Tänu naftale on Abu Dhabi üks maailma rikkamaid linnu ja see paistab igal sammul välja.

Ei maksa unustada, et nad tulid kõrbest välja alles kuuekümnendatel aastatel. Siis valitses neid teine šeik, kelle juhtimisel pandi naftast saadud raha tallele.

Üsna pea sai šeigiks tema vend, sest ta oli veendunud, et kõige tähtsam vara on inimesed ning raha tuleb panna haridusse, infrastruktuuri ja üldse sotsiaalsesse süsteemi. Praegune pärandkultuuri arendamine käib sellesama põhimõttega kokku.

Raha ei ole neile niisiis mingi probleem.

Ei ole tõesti. Seal toimub kõik tohutu kiirusega.

Sealse rahva mõistmisel oli mul väga palju abi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudest. Näiteks lugu mehest, kelle puudutus muudab kõik kullaks. Või lugu kurvast printsessist, kelle lõbustamiseks kutsutakse kokku inimesi kõikjalt maailmast: kes ajab ta naerma, saab pool kuningriiki endale.

Araabia Ühendemiraatide kultuuriministeeriumis töötab kokku nelisada inimest! Abu Dhabis käib meeletu ehitustegevus. Kui näed, et maja küljes on midagi, mis tundub olevat kuld, siis see ongi kuld. Nüüd plaanivad nad merre ehitada tohutut saart ja saarele kultuurilinna. Valmis peab see saama nelja aastaga.

Mida siis õieti raha eest saab?

Sinna saarele tuleb kokku maailmakultuur: Louvre'i filiaal, Guggenheimi muuseumi koopia ja muu säärane. Seda kõike saab raha eest. Aga raha eest ei saa oma pärandkultuuri.

Kas sealne rahvas tahab üldse minevikku mäletada? Ehk soovitakse kunagist nomaadielu kõrbes meeltest pühkida?

Sealsed kõrgetel positsioonidel olevad inimesed on saanud Euroopas või Ameerikas suurepärase hariduse, neil on Oxfordi ja Harvardi kraadid. Et raha pole takistuseks, korraldavad nad nõupidamisi, kuhu kutsutakse kokku maailma oma ala tipud, ja ühele niisugusele sattusin ka mina.

Küsisin, kuidas nad asju arutavad - demokraatiat neil ju pole. Vastuseks sain, et see on väga lihtne. Meie siin peame mõtlema valimiste peale, nemad aga mõtlevad kohe probleemile. Seda arutatakse, otsitakse lahendusi, küsitakse nõu ja võetakse käsile programm, mis on kõikidele parim.

Nii et nad siiski tahaksid minevikku paremini mäletada.

Milline see Araabia identiteet üldse on? Meie poolt vaadates võib arvata, et islam. Absoluutselt kõik rääkisid aga identiteedikriisist. Nendele on keskpunkt hõim, kuhu nad kuuluvad ja mille seas elasid kõrbes. Selle järel tuleb kuningriigi identiteet ja pärast seda eri piirkondade oma.

Kui vaadata Euroopa Liitu, siis selles on koos kõik demokraatlikud riigid ja mängureeglid on kokku lepitud. Araabias on kuningriigid ja vabariigid, maailma rikkamad ja vaesemad riigid kõik segamini. Siin tulebki mängu pärandkultuur.

Ühiseks nimetajaks on neile kaamelid, oaasid ja kõik muu säärane. Neid huvitab ka väga, kuidas oma kultuuri maailmale vahendada. Teisest küljest tahavad nad seda kindlasti hoida ja kasutada ka oma rahva sees, et ei tekiks tühjusetunne.

Eestis on inimesi, kes tahavad midagi teha, aga ei leia selleks raha. Seal muud polegi kui raha, aga kas on ka selliseid inimesi?

Täpselt. Nad peavad leidma võimalusi, kuidas inimesi motiveerida.

Rääkisin väga konkreetselt meie õpistust. Meil on ju mittetulundusühing ja keegi ei ütle meile, mida me tegema peaksime. Nad küsisid igaks juhuks üle, et keegi ju ikka peab midagi käskima. Seletasin, et ei ütle keegi meile ette, me vaatame ise, mida teha. See tundus neile täiesti võõras.

Kui teha midagi vastu tahtmist, siis pole kindel, kas sõnum ikka kohale jõuab. Minu põhisõnum oligi see, et me peame suurendama rahulolu, mis tekib pärandkultuuriga tegeldes. Nad olid tõesti väga üllatunud, et Eestis inimeste enda initsiatiivil sellega tegeldakse.

Kohati tekkis seal ikka väga absurdne, lausa printsessi tunne. Tehti väga uhkeid kingitusi. Oli väga huvitav näha, mis juhtub, kui absoluutselt kõigeks on meeletutes kogustes raha.

See kogemus oli ilmselt ainulaadne.

Isegi teraapiline. See rikkus, mida nad näitavad, on nii meeletu, et muutub lausa sürreaalseks. Selline elu on tuttav ainult muinasjuttudest.

Kummaline on, et sul peab olema tohutult raha, saamaks aru, et kõike raha eest ei saa.

Jah. Nii nad murravadki pead, mida teha ja kust ideid saada. Kodanikuühiskonnast tulnule oli imelik näha, et nii, nagu šeik ütleb, nii ka tehakse. Meie teeme jupphaaval, vahetub valitsus, vahetuvad eelistused. Seal nähakse tervikut.

Vahel tundub tõesti, et demokraatia ei toimi.

(Naerab.) Ma olen hariduselt sotsioloog ja kohtusin seal ühe kolleegiga Oxfordist. Arutasime temaga, mis tegelikult nende ilusate fassaadide taga toimub. See on nagu kapitalistlikus maailmas toimiv kommunistlik kuningriik: raha kogutakse nagu kapitalismis, aga jagatakse nagu kommunismis.

Nad muide ei tahtnud algul üldse kõrbetest linna tulla, šeik pidi neid meeletult meelitama.

Neid huvitab väga see, et pärandkultuur poleks ainult muuseumides, vaid ikka elaks. Tutvustasin neile põhjalikult, kuidas meie seda asja ajame. Meile on väga oluline, et teeme seda, mille vastu inimestel huvi on. Raha eest saab küll eksperte palgata, aga et asi argiellu jõuaks, on vaja lähtuda rohujuure tasandilt. Selle järelduseni konverentsi lõpuks ka jõuti.

Tagasi nimekirja